Nii palju kevadeid
on kätest pillatud
ja minevikku teid…
need kõik on sillatud
Kui tuleb jälle uus
mis talvest äratab
siis lilles
lehes
puus
hing jälle säratab
Saab kõrgeks metsasaal
ja sinitaeva võlv
ning kullerkupumaal
sind ootab lapsepõlv
Sind ootab pääsusilm
ta kirbe roosa lõhn
ja leebe kevadilm
ning lapsekäsi kõhn
kel peos on pajupill
Ja õhtud helisevad
Siis oled lepiklill
Siis oled ise kevad
Keerutab
lennutab
edelatuul
vihma ja mulluseid lehti
lörtsi ja lundki veel kevadekuul
kevad ei päriselt kehti
Aga mis kehtib on südamesoe
armastus
palve
ja lootus
hallide päevade kangaste koe-
lõngadest põimitud ootus
Siis, kui mu täiskasvanud laps saab koju tulla ja me oleme kahekesi teineteise päralt. Ühe ööpäeva. Rohkem pole aega. Meil on selline üheöösuhe 😀😀😀
Ta tuleb rongiga ja linnast jalgsi koju. Mina kõnnin umbes pool kilomeetrit vastu. See on rituaal. Ja vahel on ka raske kott. Uksest sisse astudes ütleb alati: “Mmmm… kodu lõhn…”
Siis ta jalutab koeraga ja näeb nii palju huvitavat. Eile nägi kahte rästikut näiteks. Hea, et peale ei astunud. Ja siis me lebame minu voodil, räägime, naerame… Lihtsalt oleme. Teineteise jaoks olemas. Jälgime aknast linde. Aiatuuri seekord ei teinud, keegi ei õitse veel eriti.
Magame kõrvuti tubades, uks on vahelt lahti ja ma muudkui küsin, kuidas see või teine sõna saksa keeles on. Kuni ta hakkab riidlema, et kas saab juba rahu, sest kardab, et äkki saavad tal sõnad otsa 😀
Ja siis ongi hommik, mina kütan, tema jalutab koera. Pärast räägime ja naerame jälle. Sööme ära kõik, mis meil on. Eilsed minu tehtud kotletid ja tänased pannkoogid. Ja ongi rongi peale minek. Seekord ma saatma ei lähe, pildistan akna peal. Tema lehvitab seni, kuni puude taha kaob. Ja nüüd on juba Tallinnas. Ja siin sajab. Ja mina olen natuke aega õnnelik.
Mulle meenus üks aastakümnetetagune lugu. Väikelinnas läheb üksik naine öisele rongile. Kõhe on, nagu ikka öises inimtühjas linnas. Äkki märkab, et mingi mees kõnnib ta kannul. Naine hakkab jooksma ja näeb silmanurgast, et mees teeb samuti. Naine jookseb kabuhirmus raudteejaamani, küllap sääl on inimesi. Tollal raudteejaamad veel töötasid. Sääl oli puhvet ja piletimüük ja jaamakorraldaja ja… (Habemeajaja ja jaamaülem Mare Väljatagaga Gagarini puiesteel - tuleb kiiresti öelda 😀)
Jaamas selgub, et mees ruttas samuti rongile ja arvas, et hakkab hiljaks jääma, kuna naine ta ees jookseb. Mis ta muud öösel jookseb, kui rongi peale. Olid mõlemad nüüd aegsasti jaamas ja said koos naerda ka veel.
Ei värvi enam juukseid
kuid värvin huuli
ja vahel tõmban silma peale triibu
ja mõnikord ma kukun suuli
on näpud ikka nödid
kunstküüned
võehh
need klaverit ei lase mängida
ja kõik need peod ning ballid…
sääl enam ma ei viitsi hängida
ei värvi enam juukseid
need on mul nüüdsest hallid
võltsripsmed
võehh
ei miskit võltsi enam
ma enda küljes salli
ja räägitagu mida iganes
ma tavaliselt vaikin
vaid harva pruugin suud
ma vaikin
ja mõtlen hoopistükkis muud
ja üldse ma ei teagi
kas midagi on maailmaga mul ühist
nii palju
kui ma vaatan
näen ainult mõttetut ning tühist
Enne veel, kui muutun mullaks,
oma emaks-isaks saan,
nende tegusid ja mõtteid
ajas vastu peegeldan.
Mina tulen minevikust,
tulevikku ma ei tea.
Sellist, mida ma ei taha,
üldse tegema ei pea.
Mul on päris oma maailm,
väljast väike, seest kuid suur.
Sinna mahub väga palju,
sääl ei kasva kurjajuur.
Meeleldi ma muutun mullaks,
millest võrsuks pajupuu,
kelle okstel õhtueeli
jalgu puhata võiks tuul.
Mullast võetud, mullaks saanud
nagu esivanemad.
Sääl, kus kirikute tornis
kikkad rõõmsalt kirevad.
Juba väga ammu ei huvita mind praegune elu, praegune maailm. Hoian sellest võimalikult palju eemale. Jah, ma kasutan internetti ja kirjutan just hetkel, aga ma loobuksin meelsasti ja valiksin oma õunafoni asemel lauatelefoni. Või üldse vaikuse. Inimkõne on minu jaoks liiga vali ja tundub tühine ning mittemidagiütlev. Muusika on samuti vali, ainult raamatud sobivad veel, tähed kõnelevad minuga vaikselt. Ja taimed. Varsti ma saan suhelda oma lillede-põõsaste-puudega, sest inimestega ei suhtle ma ammu enam. Võib-olla kunagi veel hakkan, mine tea…
